カレヴィポエク — Friedrich Reinhold Kreutzwald
Soovituseks SOOVITUSEKS Laena mulle kannelt, Vanemuine! Kaunis lugu mõlgub meeles, Muistese põlve pärandusest Ihkan laulu ilmutada. Ärkage, hallid muistena healed! Sõudke salasõnumida, Parema päävade pajatust, Armsama aegade ilust. Tule sa, lauliku-targa tütar! 10Jõua Endla järve'esta; Pikalt ju hõbedases peeglis Siidihiuksid silitasid. Võtkem tõe voli, vanad varjud! Näitkem kadunud nägusi, Vahvama meeste ja nõidade Kalevide käikisida. Lendagem lustina lõune'ela, Paari sammu põhja poole, Kus neid kasusi kanarpikus, 20Võsu õitseb võõral väljal. Mis mina kodu nurmelt noppind, Kaugelt võõral väljal künnud, Mis mulle toonud tuulehoogu, Laened lustil veeretanud; Mis mina kaua kaisula kannud, Põues peidula pidanud, Mis mina kaljul kotka pesas Ammust aega hellast haudund: Seda ma lauluna lõksutelen 30Võõra kuulijate kõrva; Armsamad kevadised kaimud Varisenud mulla alla, Kuhu mu lustina lõõritusi, Kurvastuse kukutusi, Ihkava meele igatsusi Koolja kuulmesse ei kosta. Üksina lindu laulan ma lusti, Kukun üksi kurba kägu, Healitsen üksi igatsusi, 40Kunni närtsin nurmedela. Sissejuhatuseks SISSEJUHATUSEKS Lehvi muiste mälestusi, Kalevide kuulutusi Kalmu künkast kerkimaie, Udu-aurust paisumaie, Hämarikust ärkamaie, Kanarpikust kasvamaie, Samblasoosta suitsemaie! Kussa varjud vaikusela, Pikad piinad peitusela, 10Kurnatused kaane alla Põrmu põues põõnutavad, Uku hõlmas uinutavad, Maarja rüppessa magavad. Päike neid ei paistemaie, Kägu kuldne kukkumaie, Pesilindu pettemaie Enam pease mätta alla. Kuu aga kumab kõrge'elta, Täht'de silmad taeva sõrvast 20Valgust varju-valvajale, Kuma kuju kudujale; Kes neid rahurüüdidesse, Varjuvaipa mähkinesse – Koolja koja katavada, Magajaida matavada. Tuleb hoogult tuule tuhing, Kostab kaugelt laente kohin: Toogu tulles tervisida, Kuulutagu kallimaida 30Unustuse uinund asju, Mõttest läinud mälestusi, Mis ehk ehavalgel välgub, Videviku viiul vilgub, Kaste kergil keeritelles, Udu hõlmal hüpeldelles: Kuhu vaimu-äbarikud Hämarasse ärgutanud, Sagarasse seltsitanud, Parves eha palistusel 40Ööde viiul õilmekarva Mälestusi mängitavad, Kuldast kuulu keerutavad. Vaata mängi, vennikene, Näe sa keerdu, neitsikene, Nõua sõudeid, sõbrakene, Sõna sõudeid laulikule! Mis kui koidul kiirutelles, Pääva piiril pilutatud Usin unenägu kaub; 50Lõukene lõõritelles, Künnilindu lõksatelles, Kulla kägu kukutelles Öö ja õnned metsa viib. Kiirest kauvad meie päävad, Tuhatnelja elu tunnid Ruttes Kalmu küngastele, Lendes rahulepikusse, Kolletava koolja sängi. Kaduval ei kodupaika, 60Rändajal ei rahurünka Põrmu-põlvesta pärida. Tuule tuhing tuiskas vile Laane ladvil laulemaie, Piki puida puhumaie, Mööda metsi mõuramaie; Sundis suvel sõudevaida Lehekesi lehvimaie, Käskis kaske kahiseda, Haava lehti argelikult 70Varga küüsil vabiseda, Röövli kohkel kabiseda. Õhtul helid, õrnad healed, Panid parmu põrisema, Pihulase pirisema, Verevenna virisema, Sitika sirisemaie. Liblik üksi, lustilindu, Tallab tuulta salamahti. Kõigis kuuleb targa kõrva, 80Mõisteliku õrna meele Lustilugu, leinanuttu, Kiusatuse kiljatusi, Kuuleb kõigis muiste kõne, Märkab muiste mõistatusi, Salasõna sõlmitusi. – Rõõm ja mure kaksikvennad, Kaksiklapsed loomuskojas, Kõnnivad käsi käessa, Rändavad sammu sammussa; 90Üks neid isa sünnitanud, Ema üks neid imetanud, Ühes kätkis kiigutanud. Ehapuna kena palgeid Pilverünkad palistavad, Palistavad kullakarva, Silitavad siidinarma: Poeg! kas tunned pilve põues Sala peitelikku sisu? Pikse välgud, müristused, 100Rõhutavad raheterad, Lume paksud puistatused, Äikese ähvardused Magasivad pilve rüppes, Petteliku põue peidus. Kas sa tunned kulmu-kastet Langevada laugu-vetta? Rõõmu silmapilgu ilu, Viletsuse õhtu vilu Silmapisar sigitamas, 110Kulmu-kaste kosutamas. Kergib süda kõrgemale, Murrab mure meelekesta: Varmalt veereb silmavesi, Kiirest kukub kulmu-kaste Tõst- ja langmist tähändama. Laulik, luues lugusida, Veerevaida värssisida: Võtab pihu võlsi-vallast, Tüki teise tõsi-talust, 120Kolmandama kuulu-külast, Laenab lisa meele-laekast, Mõtte-mõisa magasista; Näitab kuju kulla nägu, Kõne kaunis tõe karva, Tõe karva, tarka arvu: Siis on laulik osav looja, Laitemata sõnaseadja. Kuulin Mardust kiljatama, Laane nurgas nuttemaie, 130Metsa kaisus kaebamaie. Mis ta kisa kihutanud, Nutuhealta ärgatanud, Kaebamista kasvatanud, Ohkamista oimutanud? Mardus leinab langu verda, Langu verda, häda härda, Piinatuse pisaraida, Kurnatuse kustutusi: Mis on taevas tarretanud, 140Pilveid pilul palistanud. Ohtu-kate katab kaugelt, Mure-vaipa matab musta, Peidab pilve pimedasse Lauliku pääva terada. Vaimu varjud udupilves, Kaste hõlma kergitusel, Argel sammul astunessa – Näitvad verist võitlemista, Mässamiste mõõga mängi, 150Tapja tapperi tantsisi, Sõa-aegse surma suitsu, Näljapõlve närtsimisi, Katku kurnatuse jälgi, Toovad kurbe teadusida, Ohtupäivist ohkamisi, Piinatuste pisaraida. Isamaa ilu hoieldes, Võõraste vasta võideldes Varisesid vaprad vallad, 160Kolletasid kihelkonnad Muiste põlve mulla alla; Nende piina pigistused, Nende vaeva väsimused, Muiste kallid mälestused Kostku meile kustumata. Taevas, vanataadi talus, Taaralaiste targas seltsis Istusivad kanged mehed, Võõrsil vahvad võidumehed 170Tulepaistel pajatelles Ennemuistest ilmumisi; Kalevipoeg, kangelane, Kuulus meesi kuninglikku, Istus nende keske'ela, Kuulas käsipõsakülle Laulikute lugusida, Kandlelööja kiitusida: Miska tema tegusida, Jumedaida juhtusida, 180Ilmas ilmund imedusi, Tugevaida toimetusi, Mis ta elupõlves teinud, Enne surma sobitanud – Mahajäänud jälgi mööda, Järeljäänud riisme rajal Tulepaistel pajatati, Kullakeelil kuulutati. Küll saan sõnu seadlemaie, Kuldalõnga kedramaie, 190Hõbeheideid korutama, Vaskevärtnaid veeretama, Kui hakkan kuuldu kuduma, Nägusida näitamaie, Tegusida tunnistama, Lugusida lahutama. Vaata! laanes puie peidus, Puie peidus, põõsa varjus, Lepa leina-hõlma alla, Kurbtuskase katte alla 200Seisab seitse kalmuküngast Seitse sammeldanud sängi, Seitse küngast, sõrvad lagund – Kel ei kasva kohendajat, Sõbralikku seadejada, Valval sil